Kuidas start-up'i Eestis toetada?

Kuulasin eile Kuku raadiost saadet “Restart”, teemaks start-up‘id. Stuudios saatejuhid, majandusminister ja Arengufondist keegi proua. Codeborne on ka start-up‘i tunnustega tarkvaratootja, seetõttu kuulasin huviga.

Tundus, et peamine sõnum oli, et start-up‘indusse panustab riik rahaga. Praeguse valitsuse seisukoht tundub üldse olevat, et rohkem raha lahendab kõik probleemid. Ma kuulsin sama juttu Reformierakonna poolt korraldet majanduskonverentsil. Seal ütles peaminister, et kõrgharidusega on kõik hästi, kuna investeeringud sellesse on suurenenud. Et olen õppinud Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis (nendest kaks ka lõpetanud) ja veidi tunnen nende kvaliteeti, siis tõusin püsti ja küsisin, et äkki oleks raha kõrval ka rohkem nutti vaja nendesse valdkondadesse panna. Sisulist vastust ei saanud.

Don’t get me wrong, investeeringud on hea asi, aga start-up‘idele saab Eesti riik (aga ka erasektor) rohkem kasulik olla ja sellest ka ise rohkem kasu lõigata.

Start-up‘e saaks avalik sektor investeeringute kõrval toetada nõnda, et avaliku sektori infosüsteemide ehitamisel kasutataks julgemalt nende lahendusi. See oleks päris test bed ja annaks nii start-up‘ile kui tellijale hindamatuid kogemusi, kuidas innovatsioonitehnoloogia tootmine ja juurutamine reaalselt välja kukub. Tõsi, turustamiskogemust see ei paku. Aga alguseks on see väga hea. Reaalselt on sellel kaks takistust.

Esiteks riigihangete läbiviimise kord, mille raames meil sisuliselt kõiki infosüsteeme ehitatakse. Praktilises elus välistab see uute ja start-up‘i mõõtu ettevõtetega koostöö sisuliselt täiesti. Riigi infosüsteemide ehitajad valitakse välja paksude hinnapakkumiste ning lõputu lobitöö tulemusena. Ja mis seal salata, Eestis on tarkvaraettevõtteid, kes ajavad oma äri kohtukulli või Riigihangete Ametis vaidlemise abil. Start-up‘id ei saa endale sellist jantimist lubada. Neil puuduvad selleks müügimeeste ja juristide hordid ja ka soov formaalsuste üle vaielda. Mida start-up saab pakkuda, on ülesande sisuline lahendus ja selleks töötavad start-up‘ides insenerid. Kuid nende sisuline jutt jääb pahatihti tähelepanuta ja see viib meid teise probleemi juurde.

See probleem on, et liiga sageli puudub tellijal kompetents lahenduse tehnilisse sisusse süüvimiseks. Eestis on küllalt näiteid, kus infosüsteemide tellijaid on hullutatud müügijutuga karbitoodetest, mis kohe kõik tellija probleemid lahendab. Ja tellija valibki nö “valmislahenduse”, mis pole üldse konkreetse ülesande lahendamiseks mõeldud ja lõpuks infosüsteem ei tööta nii nagu oodatud. Asi seisab selles, et kui meie avalikul sektoril on sõnades sageli pretensioon, et infosüsteem peab olema innovaatiline ja lahendama seninägematuid ülesandeid, ei ole seda võimalik lahedada vanade karbitoodete juurutamisega.

Muidugi, alati võib väita, et tellija ei peagi olema tehniliselt sama kompetentne kui tarnija. Kuid täiesti süüvimata ei saa tolmuimejatki osta, saati siis infosüsteemi, mis on oluliselt keerulisem. See on teine põhjus, miks infosüsteeme tarnivad suurte ja osavate müügiorganisatsioonidega firmad, mille kõrval start-up‘ide võib-olla geniaalsemaid insenertehnilisi lahendusi ei pruugita tähele panna. Seega, sisulisi eksperte on vaja ka tellijate poole.

Oma äri laiendajad teavad väga hästi, et uue tootega uuele turule minna on riskantne. Ja samuti on selge, et Eesti turg ei ole eesmärk ei start-up‘idele ega ka kogu kodumaisele majandusele laiemalt. Siht on ikka välisturud. Just siin saab avalik sektor julgemini katsetades “uue toote” riski aidata maandada. Ja kui hiljem hakkab start-up välisturgudele pürgima, on sealses müügitöös juba väga tugev argument, kui saab öelda, et “see idee/toode on ennast ühes Euroopa riigis ennast tõestanud”.

Selline mõtteviisi muutmine annaks tõenäoselt tehniliselt kvaliteetsemaid infosüsteeme avalikule sektorile, vähendaks raha väljavoolu Eesti riigist (sest mida muud on Oracle, IBM-i, Microsofti, SAP-i jt toodete kohati arutu sisseost) ja oleks eelkõige start-up‘idele sisuliselt kasulik. Muidugi, alati leiab vastuargumente: ka start-up‘ide toodang võib ebakvaliteetne olla, kuidas täpselt jagunevad tarkvara kasutus- ja varalised õigused, ega kellegi ärisaladus ei leki jne. Neid küsimusi peaks püüdma lahendada, mitte tegematajätmise õigustamiseks lõputult kaeblema.